Autor: Dr. Ursula Mesikäpp, Nõmme Loomakliinik

Igal loomaomanikul on tulnud ette juhuseid, kui loom teeb oma häda kodus mõnda ebasobivasse kohta. Pole vahet kas pissitakse põrandale, voodisse, diivanile või riidekappi, see valmistab omanikule meelehärmi ja lemmik saab riielda. Vanasti oli isegi kombeks loom ninapidi loigu sisse kasta, et ta „saaks aru“ mis pahandust ta on teinud. Mõistagi ei saa loomad sellest aru. Omanikud peaksid hoopis mõtlema, mis võiks olla looma sellise käitumise põhjuseks. Tihtipeale võib olla tegu terviseprobleemiga.

Kõige tavalisem tervislik põhjus miks loom hakkab tuppa pissima on põiepõletik. Põiepõletikuga loomad urineerivad tihti või käivad õues/kastil punnitamas, kuid ei saa pissitud. Sageli on uriinis verd ja loom võib olla ka norus, isutu ning juua palju. Mõned kassid lakuvad oma valutavat põit, kuni kõht on karvutu. Vanematel loomadel võib põletik tekkida iseeneslikult. Nende vastupanuvõime on nõrk ja bakterid hakkavadki põies vohama. Noorematel on sageli põhjuseks ebasobiva toitmise tagajärjel tekkinud põiekristallid. Uriinis tekivad kristallid siis, kui uriini happesus muutub. Uriini normaalne happesus on vahemikus 5-7,5. Happesust mõjutab toit mida loom sööb. Toidupoodides loomadele müüdavad odavamad krõbuskid ja konservid on sageli toodetud vähekvaliteetsetest toorainetest, mis viivadki uriini happesuse paigast ära. Selle tagajärjel moodustuvad kristallid, mis soodustavad põletiku tekkimist. Vahel kogunevad kristallid põiekivideks või -liivaks. Tekkinud kivid ja liiv võivad eriti isastel kassidel kusejuhad sootuks ära ummistada. See on väga tõsine probleem. Kui loom ei saa päev otsa pissitud, tuleb temaga kiiresti kliinikusse minna, sest looma elu võib olla ohus. Ummistuse tunnuseks on ka oksendamine ja/või toidust keeldumine. Põiepõletikku diagnoositakse uriinist. Koeralt võib jalutuskäigul pissiproovi purgiga kinni püüda. Kassidelt proovi saamine on  mõnevõrra keerulisem. Mõned kassid on nõus pissima tühja liivakasti. Teisi kasse tuleb natuke petta ja panna kasti näiteks tükeldatud kilet või spetsiaalseid pärleid mis ei ima uriini. Häda pärast võib proovi võtta isegi põrandale tehtud loigust, tõmmates selle süstlasse. Ja kui proovi tõesti kodus kätte ei saa, saab loomaarst võtta selle kliinikus. Oluline on, et proov ei oleks üle nelja tunni vana. Põiepõletikke ravitakse antibiootikumidega. Uriini happesuse muutmiseks ja kristallide lahustamiseks on spetsiaalsed ravitoidud. Ravidieedil olles ei tohi loom saada tavalist toitu ega maiustusi, kuna see nullib kogu ravitoidu efekti. Kui uriiniproov põletikku ei näita, tuleb hakata kaaluma teiste haiguste võimalikkust.

Noortel suurt tõugu emastel koertel on täheldatud peale steriliseerimist tekkivat kusepidamatust. Nende koerte kusejuha sulgurlihas ei toimi korralikult ja nad pissivad endale alla, näiteks lamades või haukudes. Probleemi on diagnoositud sagedamini bokseritel, dobermannidel, springerspanjelitel, iiri setteritel ja vana-inglise lambakoertel. Enne esimest jooksuaega steriliseeritud koerte puhul on tõenäosus probleemi tekkimiseks väiksem, kui hiljem opereeritutel. Probleem on enamusel koertest siiski ravitav, kas suu kaudu manustatava siirupiga või kirurgiliselt. Kusepidamatus kutsikatel võib olla tingitud põie anatoomilistest iseärasustest. Põis võib olla kõhuõõnes vale asetusega või põiekael olla liiga lühike. Siis tilgub põiest uriini kogu aeg või pissib kutsikas endale magamise ajal alla. Sellised juhtumid on siiski üliharvad. Vanadel loomadel tulevad urineerimishäirete põhjustena kõne alla kasvajad ja kroonilised haigused. Kasvajad võivad tekkida  kusetrakti igas osas ja põhjustada uriinipidamatust või vastupidi -peetust. Neerupuudulikkus, südameprobleemid ja suhkruhaigus panevad looma ohtralt jooma ja pissima ning vahel ei jõua nad siis häda ära kannatada ja pissivadki tuppa. Isastel koertel võib suurnenud eesnääre põhjustada urineerimishäired.

Peale terviseprobleemide võivad tuppa pissimisel olla ka käitumuslikud põhjused. Isastel kassidel tekib vajadus oma territooriumi märgistada seoses suguküpseks saamisega. Isased kassid saavad suguküpseteks keskmiselt 8-9 kuustena. Märgistades keeravad kassid tagumiku uksepiida, seina või mööbli poole, vonksutavad saba ja pritsivad mõned tilgad uriini objekti peale. Jooksuajal võivad ka emased kassid sama moodi käituda aga tõenäolisemalt pissivad emased suuri sorusid pehmetele kangastele. Samas kõik  kassid ei pruugi hakata jooksuajal märgistama. Siiski, see on kassi loomulik käitumine ja loomaga pahandada pole mõtet. Ainuke, mis sellistel puhkudel aitab on kastreerimine või steriliseerimine.Kastreerimine ei soodusta põiepõletike teket,kasside kusemisteed ei muutu varases eas kastreerimisest kitsamaks, see on müüt.Kui kass käib pidevalt kusagil mujal kui oma liivakastis pissil, võivad olla põhjuseks kastiga seonduvad halvad kogemused. Näiteks kassidel kellel on olnud põiepõletik või piss kinni, võib liivakast hakata seonduma haigusest tingitud ebamugavustunde ja valuga. Kass püüab vältida valu ja ei lähegi enam kasti hädale vaid otsib uue koha. Sellisel juhul võib abi olla uuest kastist, mis asetatakse mõnele kohale kuhu kass on hakanud pissil käima. Teised uriinised kohad pestakse puhtaks lõhnatu pesuvahendiga ning mõneks ajaks võiks võimalusel takistada kassi juurdepääsu nendele kohtadele. Hiljem, kui kass käib jälle korralikult liivakastis, võib selle vähehaaval oma vanale kohale tagasi nihutada. Majapidamises kus on mitu kassi võib üks kass teise üle domineerida nii, et allasurutud kass lihtsalt ei julge liivakastis käia. Kassidele meeldib käia ka võimalikult puhtas kastis ning nad otsivad uue pissimiskoha kohe kui liiv ei ole nende meelest piisavalt puhas. Sellepärast olekski soovitav, et liivakaste oleks alati üks rohkem kui on kasse. Koerte puhul on tuppa pissimisel jällegi hoopis teised põhjused. Näiteks kutsikad ei jaksa põit väga kaua kinni hoida. Kui te olete kaheksa tundi päevas tööl, võite olla üpris kindlad, et teie kutsikas on selle aja jooksul põrandale loigu teinud. Noortel koertel ja kutsikatel võib tulla ka nn. „rõõmupiss“ kui nad teid üle tüki aja näevad. Selline käitumine kaob vanemas eas ära. Käitumisprobleemidega koerad võivad tuppa urineerida tähelepanu saamiseks. Sellisel puhul tuleb pöörduda hoopis koerte koolitaja poole. Vanad koerad võivad tuppa pissida seniilsusest. Suurt tõugu koertel, kellel on olnud probleeme liigestega  ja tagumised jalad ei kanna, võivad ühtlasi ka põie lihased ja närvid lakata toimimast.

Seega, loomad ei pissi tuppa mitte kiusu pärast vaid näitavad sellega välja, et neil on probleem. Haiguse diagnoosimine ei pruugi alati lihtne olla. Alustatakse kõige tõenäolisematest põhjustest ja välistatakse need ükshaaval ning see võib aega ja vaeva nõuda. Siiski enamus probleemidest on lahendatavad.